Laste sünnilood

Päris ammu juba seisavad arvutis ja nüüd siis leiavad koha kus olla

Karl-Kevin


Tähtajaks oli määratud 28.04
21.04 oli päev otsa imelik olla.. õhtul veel sõbrannale rääkisin,et kõht valutab aga no need on raudselt need ,,valevalud''. Kodus ( vanemate juures olin) vaatasin õhtul veel telekat. Iga natukese aja tagant kõht valutas . Ma täielikult ignoreeisin seda millegi pärast. Kuskil kolme ajal hakkas tugevamini tuikama. Valud muutusid regulaarseks. Nii ma siis üksi puhkisin seal voodis ja mõtlesin,et mis ma ikka teisi üles ajama hakkan,et ega nad mu eest valutada ikka ei saa. Võtsin kaissu ühe suure puhhi karu ja käes oli selline pisike puhhi võtmehoidja mida ma mudisin. Kui valu tuli panin ennast kärmelt käpuli ja hingasin nii nagu perekoolis õpetatud oli. Pere ärkas kuskil kaheksa ajal. Selleks ajaks käisid minu valud juba u 5 minuti tagant. Ütlesin emale,et ma siin pikemat aega tegelen sünnitamisega. Ema naeris ja ütles,et ma olevat liiga rõõmsa olemisega. Aga kui ta mu tuhu ära oli näinud tahtis kohe minema hakata. ma ikka venitasin nii kaua kui sain ( looteveed pole ju ka veel ära tulnud olnud) Kuna haigla mul vanematel peaaegu,et maja taga siis läksime jala. Nii me siis emaga kahekesi ( pisike puhh ka käes) puhkisime haigla poole kell 10. Haiglas vaadati kohe avatust mis oli sellel hetkel 5cm . Pandi KTG peale mis näitas aktiivset tegevust. 
Ämmakas käskis mul püsti olla ja läks ise ära sünnitustoast. oi kuidas ma pingutasin,et püsti olla,sest mul oli väga hea pikali olla. KUigi ma sain oma valudega ilusti hakkama ja suutsin oma mõtteid suunata tahtsin ma ikkagi pikali olla. Muidugi sattus ämmakas alati just siis sünnitustuppa kui mina pikali olin ennast pannud ( ta käis mind vaatamas muide üle tunniste vaheega) Ema siis kaitses mind,et ma olen ikka püsti seisnud.. No vahepeal ütlesin emale(ühe ajal oli selline raskem aeg),et mulle aitab.. ma ei taha enam see oli ka ainuke kord sünni jooksul kus ma enam ei jaksanud.
Kuskil 13.50 käis ämmakas vaatamas ja arvas,et läheb veel aega .. siis tulid ka looteveed ära. Kell 14.00 käskisin emal ämmka tagasi kutsuda,sest tundsin,et nüüdpeab pressima hakkama. Ämmakas tuli ja ütles,et tõesti tõesti. Kus siis läks alles rahmeldamiseks 
Peale kolme pressi sündis siia ilma minu pisikene poja.. Kell oli siis 14.11 ( kaal 3880 g pikkus 52cm)
Sünnihindeks pandi 8/9 ,sest pea oli pisut muljuda saanud kuna laps oli liiga kiirelt alla tulnud ja mu emakakael ei läinud nii kiirelt lahti.
Min ennast õmmeldi veel kõvasti. Aga ma ei mäleta,et see oleks valus olnud..

Emotsioon peale sünnitust oli võimas!!! Ma ei ole siiani mõtlenud,et ma enam ei sünnita. Tundsin,et olin osa saanud millestki võimsast.

selline oli siis minu kallikese sünd... :)

Sten-Markus

Kõigepalt peaksin ilmselt mainima,et hakkasime pisit seekord eriti varakult ootama kuna esimene poja tuli nädal varem. Libakad hakkasid peal käima juba kuu aega enne tähtaega ja sellepärast oli ärevus koguaeg sees. Sellel õhtul kui esimene valuhoog tuli olin päris kindel,et tegu on libakatega ja ei hakanud suurt lootma. Valud käisid täiesti ebaregulaarselt .Viimane kord kella vaadates oli kell neli ja järgmine kord ärkasin kell seitse. Endagi üllatuseks olin suutnud magama jääda. Viisime poja lasteaeda ja läksime mehega vanemate juurde tagasi ( kolisime viimasteks rasedusnädalateks sinna,sest neil on haigla peaaegu,et üle tee minna ja seal oli pojaga nagu kindlam olla). Valusid hakkasime märkima 8 ajal. Kuni kella veerand üheteistkümneni käisid regulaarselt 10 mintsa tagant aga siis käisin vannis ja valud kadusid sootuks. Läksin voodi pikali. Mees vaatas teises toas telekat. Ta oli ka no nii ootusärevuses ja pettus igakord kui valude vahed pikemaks läksid  Nii ma siis pikutasin ja karjusin mehele kui valu tuli. Tema pani selle siis kirja ilusti. Vaikselt läksid valude vahed aina lühemaks. Ähkisin ja puhkisin need rõõmsalt üle- Jee.. lõpuks saangi sünnitama. 
Kell 14.57 olid valude vahed 6 minutit. Otsustasin,et lähen pojale veel lasteaeda järgi. Süsteem oli siis järgmine. Üks valuhoog enne autosse minemist. Üks lasteaia ees siis poja kähku riidesse ja järgmine valuhoog juba siis kui lasteaiast välja saime. Koju jõudes helistasin ämmale,et tuleks igaksjuhuks kohale,et varsti minek ja siis pojal mängukaaslane olemas. Viiest ämm tuligi ja siis hakkasime haigla poole sättima.
Kell 17.22 Olemegi haiglas. Ämmakas vaatas avatust- mis oli 7 cm. No nii valus oli kui ta avatust katsus,et oigama võttis. Muidu olin nagu juba triki selgeks saanud kuidas oma valud üle hingata nii,et üldiselt olin ikka rõõmsas meeleolus ja elul polnud nagu väga vigagi . Ämmakas arvas,et siit tuleb kiire lõpp ja enam palju aega ei lähegi. Panin asjad peretuppa ära ja läksingi sünnitustuppa. Ema ja mees leidsid endale istumiseks kohad ja ma ise istusin palli peale kus ma siis vaikselt ennast põrgatasin. Valude ajal liikusin ringi. 17.40 Tuli ämmakas küsima,et kas ma nüüd tahaksin looteveed lahti teha. Olin nõus. 17.45 said looteveed lahti. Ja no siis läks põrgu lahti- AI AI AI . Vaatasin,et ema oli paberi peale kirja pannud,et 17.48- Kristin ütles esimest korda,et ta ei taha enam.
Järgmine tund möödus valutamise lainel. Otsisin endale kohti kus olla. Üheks mõnusamaks kohaks osutus WC. Tüetasin jala vetsupoti peale ja pea panin vastu seina. No nii hea külm oli seal. Lõpuks käisin nuttes mööda tuba ringi ( kusjuures see nutt aitas täitsa.) Kusjuures nutt ei tulnud sellest,et nii valus oleks olnud vaid sellepärast,et millegi pärast tundsin ma ennast nii äpuna. Ämmakas tahtis kuskil kolmveerand seitsme ajal avatust katsuda. Küsisin kas me tohiks seda nii teha,et ma pikali olen. Ta oli nõus. Vaatas ja ütles,et vaid üks äär on ees ja katsus seda ära lükata. Oi kuidas ma kisasin ja siis jälle nutsin ise halades,et ma ei taha selline äpu olla  Ämmakas kinnitas,et ma olen üsna leebe variant,et kisajaid on ikka hullemaid Siis tõi mulle kaks tableti. Ma ütlesin,et tahan pressida ja ta ütles,et pressi pressi. Nii ma seal siis pingutasin aga ei midagi. Järgmise pressi ajal tundsin juba kuidas pisike tulema hakkab. Siis sain veel kaks tableti ja järgmise pressiga suutsin poja peaaegu välja punnida. Viimase pressi ajal tundsin kuidas poja veel sees liigutab  No nii kummaline oli see tunne,et osa temast juba väljas aga osa liigutab minu sees. Ämmakas naeris,et peabki liigutama,sest ta elab ju 
19.11 sündiski siia ilma pisike Sten-Markus. Kes kaalus 3590 g ja oli 52 cm pikk. Pea ümbermööt oli 36. Sünnihindeks sai 8/9. Pisike tõsteti kohe emme kõhule mõnulema ja sinna ta sai jääda päris pikaks ajaks. Issil oli au lõigata läbi nabanöör.
Jõudsin juba rõõmustada,et alt ei rebenenud eriti midagi ja õmmelda oli vähe vaja. Aga siis oli aeg platental välja tulla ja valu läks jälle lahti. Kui plantsenta oli väljas hakkas ämmakas kahtlustama,et midagi on puudu. Vahepeal toimus ämmakate vahetus ja see kes tuli kutsus kohe arsti,sest verejooks oli suur. Arst tuli ja kohe viidi mind opile,sest osa platsentast oli emaka külge jäänud. Järgmine hetk mida mäletan on see,et mees ja pisike ilmakodanik seisavad voodi kõrval ja vaatavad mind. Nüüd oli lõpuks aeg oma uue pisikesega tutvust tegema hakata.
Selline siis saigi meie lugu 

Alustagem siis :)

Mõtlesin,et kuhugi tuleb ju meie pere tegemised kirja panna ja miks siis mitte siia. Esimese hooga ei tulegi midagi hirmus asjaliku pähe mida kirja panna. 

Äkki alustada lastest. 

Hiljuti katsusin teda iseloomustada kukku see välja siis nii...

Karl-Kevin( sünd 22.04.2008) on üks väike armas tegelane kes oma olemuselt on väga aktiivne. Eriti meeldib talle autodega mängida ja issiga koos mürada. Meelsasti võikski ta voodisse hüppama jääda kui keegi teda ei keela ehk siis hüppamine on üks meelistegevustest. Suurteks lemmikuteks on ka raamatud. Kui keegi peaks meile külla sattuma siis satub külaline Kevvu veenva naeratuse ohvriks ja tavaliselt on sunnitud koos temaga läbi vaatama viimse kui ühe raamatu mis tema riiulis leidub. Muuseas tekitades nii igas külalises erilise tunde,et just temale näitati raamatut. Kavalus!!!

Kui Kevvu vihastab siis on ta nagu tornaado mis läbi toa vuhiseb. Absolutselt on ta endale selgeks teinud selle,et kui midagi saada on vaja siis tuleb kõva häält teha ja mitte jonni jätta. Kui aga selgub,et ta ikkagi ei saa seda mida tahab siis tuleb kallistama ja musitama. Ilmselt kompenseerib ta sellega seda,et jonnis.

Iseloomult on meie pisike rüblik heasüdamlik ja hoolas. Kodus on ikka märgata,et ta tahab,et tema asjad oleksid omal kohal.Kui miski on mujal siis ta märkab seda kohe kindlasti. Kui Kevvul parajasti jonnituju ei ole siis on ta hästi rõõmsameelne laps. Praegu 2,5 aastasena kasvatab ta iseloomu ja jonni tuleb ette küll aga õnneks mitte palju :)

Uues keskkonnas on ta küllaltki häbelik ja kõige pealt kontrollib kogu olukorra üle enne kui tegutsema asub. Tavaliselt uuritakse tükk aega emme või issi selja taga ja siis vaikselt hakatakse tegutsema. Aga no kui hoog juba sisse saadud siis ei hoia Kevvu ennast tagasi ja kukkub kiiresti kõigiga lobisema. Nii saavad ka teised teada mis autod meil kodus on ja täpselt millised tema ülejäänud mänguasjad välja näevad.

Lasteaias meeldib Kevvule väga käia. Kodus räägib tihti mis ta lasteaias teeb ja kuidas ta teeb.Kui hommikuti saaks vaid hiljem ärgata siis oleks lasteaed veel toredam koht. Nimelt talvisel perioodil ei meeldi Kevvule pimedas ärgata ja nii me siis temaga hommikuti vaidleme ja praegu veel jääb emme peale!

Jääb üle vaid loota,et meile jääbki ka edaspidiseks koju üks rõõmsameelne,heasüdamlik ja tegus tegelane :)

Aga see ei ole ju veel kõik. Meil on ka pere pesamuna.. 

Sten-Markus (10.09.2010)

Hetkel ta küll eriline aktivist ei ole aga see tuleneb sellest,et ta on ju veel pisike. Üldiselt on täitsa lõbus temaga juba ja kuigi ta naerab palju on siiski iga tema naerukilge südantsoojendav. Täpselt 1.jaanuaar hakkas ta keerama... Jeeeei.. Harjutused iseisesvuse poole. Kangesti tahab ta nüüd jalgadega ennast edasi nügida aga no kui ei ole veel jõudu siis ei ole. :) Kasvab pisut veel!  Viimase aja suursaavutus on ka asjade haaramine.